Sunday, January 27, 2013

Ühekssaamise sünklaas

Väike järg varasemasele. Nimelt taasavastasin lihtsa tõe, et abielu on teekond ja kuskil kaugustes sinab mägi, kuhu sa oma parima sõbraga teel oled. Aga selleks, et sa saaksid kunagi kamina ääres istuda ja lastelastele rääkida oma armastuse lugu...

...on sul vaja käia läbi ühekssaamise sünklaas. Või Mirkwood, nagu Tolkien seda kutsus.

See on pime mets, kus kitsas rada, ja mustad raagus puud, mis sind kõikjalt ahistavad. Kunagi oli see mets veel ilus ja roheline, aga see oli enne pimeduse tulekut.

Minu sünklaas meie abielus on ühekssaamine. Haavatav olemine ja ligilaskmine. Valmidus Gretaga iga kell suhelda ja öelda välja ka kõige kadedamad ja korrumpeerunumad mõtted.

Seda ei taha üksnes naised, vaid ilmselt on nii kõigi inimestega. Isegi kui meile ei meeldi see paha, mis on peidus teises - see lähedus, mis ta pakkuda võib - trumpab üle ükskõik mille. Vähemalt armastusesuhtes.

Ja ma ei teagi, kui kaua see sünklaas on üle minu, ja kui kaua meil on vaja selles vantsida. Aga tean, et kuskil varsti otsa saab ka osa sellest rännakust, ja siis on meeles vaid võlu ja valu, mida vanamehena tore meenutada.

Pigem jalutan koos pimedas metsas, kui üksinda üle aasa.

Thursday, January 24, 2013

Abielu udumägi

Teeksin mõned isiklikumad postitused abielust. Sellega saaksin kinnistada kuidagi mõned olulisemad pildid tõest, mida siin Poola abielukonverentsil õppinud olen. (Mäletad, kirjutasin varem, et ma hindaks 7-palliga meie abielu).

Nüüd ma tahaksin rääkida 10st pallist.

Nimelt üks valesid, mida ma juba 6 aastat või rohkemgi (nii kaua oleme olnud abielus) uskunud olen - on see, et kui me Gretaga abiellume, siis kuidagi müstilisel kombel oleme kohe üks. No piibelgi ütleb seda ja katoliku kirik suisa lööb pitseri pulmaööle ju...

Aga mis siis kui me saime algul vaid aimu, mida võib tähendada üksolemine ja mis siis kui kogu ülejäänud elu on teekond selle eesmärgi suunas? Oh kui hea uudis see on - kuigi tunnen end pisut feilina seda tunnistades - aga see tähendab, et kõik on alles ees ju! Ja mitte keegi ei tea, ja veel vähem siis mina ise, milline saab olema minu ja meie seiklus selle abielu suunas. Piibel ütleb, et sellel on saladus, müsteerium.

Ja las ta nii jääbki.

Pildiks on ühe Kääbikufänni võte "Misty Mountainsist". Ilus nägemus abielust mu meelest.

Monday, January 21, 2013

Surm etem kui reinkarnatsioon

Ma olen lihtne mees. Ja mina arvan nii, et surm on etem kui ümberlihastumine, kuigi seda on ka kuidagi mõnus uskuda.

Surmaga on ju nii, et iga kord kui sa sellega silmitsi seisad, siis mõtled kuidagi asjalikult ja südamlikult. Et mis on ikka õige ja hea, ja kui saaks, siis teeks ära. Käiks lähedastel veel korra külas ja kellelt saaks, sellelt paluks andeks.

Surm paneb perspektiivi paika. Reinkarnatsioon annab küll vabaduse hetke nautida ja olla tänases, aga ma kardan, et kui ma seda usku oleks, siis ma ei olekski see Märt, kes ma praegu olen. Ma millegipärast arvan, et ma oleks üsna ebameeldiv inimene.

Mida sina teeks, kui täna õhtul ära sureks? Ikka võid mõelda.

Wednesday, January 16, 2013

Mõtlen, aga iseendale

Kunagi kui kuskil müügikunsti koolitusel sai käidud, siis õpetati, et ei ole vaja karta teistega suheldes, mida teine sinust mõtleb. Sest ka teine inimene mõtleb samaaegselt, mis sina hoopis temast arvad. Tal lihtsalt ei ole aega mõelda sellele, kes sina oled.

See tekitabki küsimuse: huvitav kui tihti ja kui palju me tegelikult oleme endaga rahul? Kas ma olen veendunud, et olen okei? Ja kui nii ei mõtle (näiteks hommikul, kui liiga kaua olen maganud või tööl liiga vähe ära teinud) - siis huvitav, kust see mõte üldse algselt tuleb, et "ma pole piisavalt hea"?

Öeldakse küll, et töö kiidab tegijat. Aga miks on nii, et enne kui enamus tööd saab üldse pihtagi hakatud, See Keegi juba laidab töötegijat?

Ja lõpuks võib ollagi nii nagu meil siin Ülenurme külanaised rääkisid. Et suhtleks küll naabritega, aga "kuidas sa ikka võõraga rääkima lähed"? Ja siis võib juhtuda nii, et vahvad külapeod jäävad kaugeteks unistusteks.

Aga tore, et see postitus sulle meeldis. Ikka olen okei.

Tuesday, January 8, 2013

Abielus olla või mitte olla?

Võiks öelda, et minusugusel mehel on palju vedanud. Mitte ainult mu vend Harri ei ütle, et mul on väärikas naine, vaid ta tõesti on üks pärl (mingisuguses algkeeles Greta seda pidigi tähendama).

Aga muidugi neid pärle on maailmas palju, lihtsalt mehele piisab ühest ja mina olen rahul.

Samas kuulsin koolides loenguid tegeva Indreku käest täna, et statistiliselt 75% eesti abieludest puruneb 10 aasta jooksul. Vähe kurb. Mõtle, niigi vähe ju abiellutakse? Kas siis tegelikult ei taheta või?

Paari nädala pärast läheme Poola abielukonverentsile. Eks siis selgub kui hea eeskuju ma tegelikult olen. Ma annaks endale 7 palli 10st.

Monday, January 7, 2013

Milline on Jumala nägu?

Vaadates möödunud aasta lõpul Tujurikkujat ja seda, kuidas tegelaskuju nimega Jumal rahvale loengut pidas, mõtlesin ma küll tõsiselt: "Huvitav, kui paljud minu sõpradest selle üle naeravad?" Mind tegi see sketš küll pigem kurvaks, frustreeris ja siis, pani mõtlema.

Eestlased ei tunne Jumalat ikka absoluutselt.

Seega. Et oleks kasvõi üks pilt lisaks sellele, et on olemas vanamees pilve peal, ja tal on Oti hääl, tegin seda, mida piibel ütleb. Nimelt on kirjas, et Jumal lõi inimese oma näo järele, ta lõi ta meheks ja naiseks.

Vot selline siis on Jumala nägu:
Idee muidu sündis tõelise mehe (st minu) ja tõelise naise (st minu abikaasa Greta) fotoshuutist, mis sai sügisel tehtud.


Friday, January 4, 2013

Issi pane snuuzi

Minu 5-aastane preili Wilma on saanud jälle vanemaks. On vaadanud paar tunnikest naistekat, siis ootab, et "keegi" talle voodis teki peale paneks. Ja viimaks paneb päris pirni... kuigi homme mingit lasteaeda või värki ei ole, tahab tema, et tal oleks äratuskell.

Ei tea miks?

"Sellepärast, et siis ma saan ta kinni panna," seletab Wilma vastu. Tundub, et ilmaruumis on kehtestanud järjekordne mõnuleja.

Mina, vaene mees, olen muidugi ka väsinud. Aga mul ei ole mingeid kellarõõme. Mul on vara üles ja hilja voodi, aga ikka kõike tehtud ei saa. Snuuz on väikeste inimeste luksus. Mõtlen lohutuseks.

Thursday, January 3, 2013

Südame kojamees

On uus aasta.

Paljud panevad praegu veel dieete paika, teised koostavad distsiplineerivaid spordikavasid. Mõned vannuvad truudust suuremale edule ettevõttes, teised jällegi lubavad lähedastele rohkem mõelda. Kes teadlikult, kes alateadlikumalt või suisa vastumeeli - pingutusplaane haume kõik. Mõni lihtsalt ütleb, et võtab hästi vabalt ja püüab mitte üldse plaane teha.

Teine jälle püüab igas mõttes olla parem inimene.

Kindlasti kukutakse läbi ka, nagu me ikka. Aga vähemasti on tunne, et tahtsime olla paremad - ja ju siis natuke oleme ka! Püüdlejad noh, sellised.

Aga ma mõtlen, et tore oleks kui kasvõi see ilutulestikujärgne meelsuski püsiks. Et justkui vana on möödas, ja saab puhtalt lehelt, rõõmsalt ja võrdsetena alustada. Küll oleks hea veebruaris sama tunnet tunda. Novembrist ei räägigi.

Kui saaks oma südamesse sellise kojamehe, kes seal üleliigsed lehed ära riisuks. Et kui hommikul ärkad või lõunapausilt tuled, ta siuh-siuh paha ära viiks.

Siis oleks küll endaga rahul. Siis jõuaks päris hästi enda eest hoolitseda ja teistele silma vaadata. Jõuaks võõrastele tere öelda ja tuttavaid ikka palju rohkem kallistada.

Aga kojamees, kojamees, kus sa oled? Ärka üles ja südames ole.

Tuesday, January 1, 2013

Porine tori hobune

Äsja laulis meie rahva laulik Märt Avandi, et tori hobune on porine. Ilus laul oli muidu. Võeti kokku eesti rahva kibevalus ajalugu ja tänane tühjus nii ööklubis kui macbooki ees. Kindlasti oli see enamiku jaoks ehedamgi kui presidendi kõne. Minu jaoks küll.

Ei saa ju rääkida ainult Euroopa Hipodroomidest, ja sealsetest saavutustest, kui päeva lõpul on kodus ikkagi hobune, kes on porine.

Mis sest, et töötame looma kombel, tahaks ju olla puhas ka. Või siis peremeest, kes ütleks, et "On jah porine. Mina natuke ka". Muidu tekibki selline tunne, et kannatame ära, lihtsalt kannatame ära.

Ja ei ole nii, et eestlane on pessimistlik või lihtsalt viriseb palju. Vastupidi, minu naine on küll õnnelik, kui lasen tal elu üle kurta. Ja eks lapsedki pea teadma, et pimedus ajab hirmu nahka küll. Ega ennem nad maha ei rahune, ega julgeks saa.

Oh kallis tori hobune, keskmisest vähemedukat aastat sulle! Oled olnud niigi tubli.