Käisin maal

Helesinine on taevas,
ja kollane rohi,
kased on valged
ja koht on tühi.

Vanad rajad,
ma ei harju ära.
Sest see on möödas.
Kes ma olen.
Kas tõesti,
kolmekümnendate kriis?

Ma tahan sõltuda kodust
ja õest ja vennast,
aga mis siis kui
kõik see on poolik.
Alkohoolik.

Vaeslapse tunne,
on olla eestlane.
Olla ilma, olla üksi,
olla ainult pingutades.

Ärge rääkige mulle ei tammest,
ei ristist.
Kui süda on niigi täis.
Andke mul ruumi,
ja võtke vabalt.
Las tühjaks saab seegi,
mis halb.

Maantee, siit ma tulen!
Kütust ju jagub.
Ja gaasi on palju.
Telefon las vaikib,
ja kui raadio käib,
las üürgab.
Eks näis...

Aga kas sa Paides oled käinud?

Eks minulgi on omad unistused. Või peaks ütlema tuhud. Sellised korra pähehüppavad soovid, kui on natuke vaba aega ja saab kellelegi seda välja öelda. Täna näiteks sain sõita Opeliga supilinna puitmajade vahel ja öeldud Gretale, et mulle meeldiks, kui mul oleks sõber supilinnas, kes mind külla kutsuks.

Tartu on ju edasi selline väike puust linn. Ja selleks, et seda kogeda ei pea seal tingimata elama, aga kuidagi isiklikult - kasvõi läbi külaskäimise - kokku puutuma.

Kaks tundi hiljem olin Paides. Linnas, kus käinud heal juhul kolm korda. Ja nüüd kui päike puitmajadele peale paistis, ja eemal oli nii akadeemiline kui suurpoodide hõng, oli sealgi supilinn. Terve linn oli nagu suur supilinn. Täitsa äge. Laat oli ka kõige keskel.

Ja siis sain ka ühel sõbral külas olla. Tuhu läks mööda ja unistus täide.

Imelik, aga olen jalutanud Atlantas ja Chicagos rohkem kui enamikes Eesti linnades. Ma ei ole mingi maailmakodanik. Aga tunnen, et olen millestki olulisest jäänud ilma.

Aga kas sina oled Paides käinud?

Konnasid nad küll ei leia

Kured läksid, kured tulid. Sel aastal siis sedamoodi.

Geopoliitiline õnnetu arvamus

Ma ei ole poliitikaekspert ja võib-olla kõlan möödunuid postitusi lugedes rahvuslasena, aga Jaak Alliku viimane seisukoht tekitab minugi arvates huvitavat meediafuroori. Sest, mis mõttes on Eesti iseseisvus (väliseestlane, loe "vabadus") geopoliitiline õnnelik juhus?

See on üks kõige mitteerutavamaid seisukohti, mis puudutab ühte meie kõige kallimat väärtust. Ja kui ka meie kõige kallim asi on juhus, siis me oleme ikka päris õnnetud inimesed. Aga me ei ole õnnetud.

Pigem on Allikul geopoliitiline õnnetu arvamus.

Ise usun, et meie vabadus on kingitus, kallihinnaline ja siiski minu jaoks tasuta. Ja mida rohkem ma seda sellisena näen, seda kõrgemalt ma seda hindan ja tagasi tahan panustada, seal hulgas ka selle kaitseks postitusi kirjutada.