"Hopsti!" - jälle See juhtus!

Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mulle tundub, et sel aastal on ikka väga palju lõpetanuid. Saavutatakse suisa nii palju, et ei jõua kõigile kaasagi elada. Usun, et minu nooremapoolsest tutvusringkonnast on väljunud terve posu tulevasi professionaale ja palju põnevat seisab veel ees!

Üks lõpetanutest, Johanna Toplaan, pani mind aga mõtlema oma öise facebooki postitusega.

Loen seda juttu ja mõtlen kaasa. Midagi nagu haagib ja midagi nagu ei haagi ka. 

Haagib see, et mina ärkan ka enne äratuskella ja mul on ka palav, aga mis ei haagi, on see, et mul küll ei ole hea tuju ärgata. Teinekord on tegelikult isegi päris sant tunne! Johanna postitus paneb mind tundma, et mul on midagi viga, ja seda võib-olla isegi täitsa põhjusega.

Kaevun enda sisse ja mõtlen miks siis sant tunne?

Võib-olla ma tahan ka kogu aeg midagi saavutada. Cum laudet päris eesmärgiks ei ole võtnud, aga iga nädal tahaks ikka midagi ära teha. Ja kui teen ja nii läheb, siis on stabiilselt "okei tunne", ning ei pane tähelegi, et mu identiteet või tunne, et oleksin armastatud, oleks tegelikult küsimärgi all.

Probleem tekib siis kui lähebki kuskil halvasti.

Eelmine nädal pidasin oraatorina paar kõne. Kummagagi ei jäänud rahule. Samuti ei suutnud eelmine nädal mitte mingi ime läbi uut blogipostitust genereerida (tundsin, et pean Mihkli-postituste järel suutma mingit üüratut lugejahuvi hoidma). Tuleb tunnistada, et eelmine nädal tegin ka üsna kehva malekäigu (jah, see oli oda, ja jah, tervitused sulle, Innar Antestor) ja see rikkus mul ühe partii rohkem kui nädalaks ära. 

Arendan Johanna mõttekäiku edasi ja arvan nii, et kui me saavutame, siis polegi nii kerge oma väärtust hinnata. Aga just siis kui ebaõnnestume, selgub see, kui palju oleme kinni oma saavutustes ja mis puust oleme tegelikult.

Kuidas siis reageerida, kui lähebki halvasti?

See on hea küsimus, ja seda mõtlen minagi...

Küll aga tuleb meelde tuleb üks seik Venemaa metsikutest mägedest, kus ühe seltskonnaga aastaid tagasi rändasime. Minu ees oli sõber Mati, kes väsimatult ees vantsis ja rada lihtsamaks tegi. Olime läbimärjad, väsinud ja näljased. Siis, üks hetk, tuli läbi kõrge võsa korralik kraav ja seda polnud näha. Mati kaotas tasakaalu, kukkus potsti tagumiku peale ja libises alla. Sai veel märjemaks! Mina mõtlen, et näe, nüüd läks teisel eriti pahasti.

Aga siis Mati ütles hoopis...

"hopsti!" 

...ja tõusis uuesti püsti. Ei teinud teist nägugi ning vantsis kõigest hoolimata rõõmsasti edasi. Ta võib-olla isegi vilistas. Just nii lihtne see oligi!

Mingu selle postitusega ka siis nagu läheb, hopsti noh!