Eelmine nädal kirjutasin siin blogis kirja mehele ja riigikogulasele nimega Mihkel Raud, kes on teatanud, et ta poliitikas ei ole oma kohta leidnud ning tegutseb sügisest edasi televiisoris. Kuna olen oma elus mingitsorti sarnases üleminekufaasis, siis olen teemast haaratud ja tahan teha talle arupärimist. Mis see oma koht on, kuidas seda leida ja kas see üldse olemas on?
Seda kirja luges ühtekokku umbes 700 inimest ja nagu natuke aega hiljem välja tuleb, siis Mihkel ise ka:
Nonii. Nüüd on, mida oodata. Päris põnev.
 |
| Sellel pildil on Muhv, Sammalhabe ja Poolking. |
Selles suhtes olen nagu Muhv naksitrallide raamatus, kes samuti armastas kirju kirjutada ja siis neid saada, lihtsalt selle vahega, et Muhvi polnud päriselt olemas, aga mina olen. (Kusjuures, Muhv on Mihkli isa, Eno Raua väljamõeldud raamatukangelane ja see on tõsi fakt, et Mihkel on enopoeg nii nagu mina olen adupoeg!)
Küll on tore, et on olemas selline asi nagu kirjavahetus! Need on nagu väiksed kingitused, mis me teineteisele teha saame. Eriti tore on ju siis kui su kirja sees on sellised sügavad mõtted ja isiklikud küsimused nagu minul! Jään muhvimoodi pöidlaid keerutama ja vaatan, kuidas minutid, siis tunnid, ja lõpuks päevad mööduvad.
Ja siis, 4 päeva hiljem leian postkastist uue kirja! Jee.
Aga sellega on nüüd jama! Paistab, et mingit kirjavahetust siit välja ei kasva. Siin läheb asi kohe alguses hoopis teist rada pidi kui arvanud olen, ja paistab, et läheb otsekontaktiks ja -andmiseks! Ta tahab helistada!
Ma ei tea, kas see meeldib mulle! Minu arust ei ole olnud see alati kõige rahumeelsem, vaadata oma kodunt diivani pealt televiisorist seda, kuidas Mihkel erinevaid inimesi oma arvamuste ja küsimustega pommitab ning neid nurka surub. Teinekord on mul nendest inimestest suisa kahju, eriti kui nad on maailmavaateliselt Mihklist erinevad.
Pealegi, kas panite tähele - mina kirjutasin kogu kirja omamehelikult Sina-vormis, aga tema vastab lugupidavalt "Teie". Jääb mulje, justkui ma suhelda ei oskakski ja õigupoolest, me ei ole olegi ju veel suhtlemiseni õieti jõudnudki! Ta justkui kirjutaks, püüa sa adupoeg siin omamehetseda! Kes sa arvad enda olevat? Kas Teile elementaarset suhtlemist ei ole õpetatud? Kuhu te ronite?
Pall on selgelt minu väravas ja nüüd on minu kord vastata. Olen ma mees või ei ole? Öeldakse küll, et julge hundi rind pidi olema rasvane, aga ma ei taha olla mingi hunt! Paistab, et päris elu on keerulisem kui tahan ja igasugusest muhviteemast võin vaid unistada.
Peale tõsist järelemõtlemist, ja kõikvõimalikke variantide kaalumist, rohkem kui ööpäev hiljem toksin talle saatuslikult oma telefoninumbri ja vajutan "saada". Aga küsimus, kas ja kuidas kolmeraudne tulistab ja musta pori näkku lajatab, see jääb! Mul pole õrna aimugi, mis minust saab ja kuidas see vestlus algab, jätkub või lõpeb!
Kurdan oma muret naisele, aga ta lohutab mind sõnadega, et ärgu ma põdegu selle viisakuse pärast. Oli ju mu kirjutis: "Nii pehmo."
Nagu mida iganes! Ma olen su mees ja tahan ma jee olla lihtsalt üks pehmo!
Aga otsustan, et mis seal ikka. Kui kõne tuleb, siis tuleb. Kurgu köhin puhtaks, aga häält ma moonutama ei hakka. Olen selline nagu olen. Enopoeg vs adupoeg. Kui oskan viisakaks jääda ja ta turmtule vastu võtta, siis asi seegi.
Ja siis, mõned tunnid hiljem, see tuleb. Telefon heliseb.
"Tere Mihkel!"
"Tere Märt."
Vahetame formaalsused, püüan hoida oma kõnes "teie"-teemat ja vähemasti sellega mitte eksida. Mihkel tahab aga et ma oma küsimused uuesti ette loeks.
"Ma ei jaksa koherenselt uut ja vapustavat rääkida," tõdeb mees teisel pool telefoni. Mida sõna "koherentsus" tähendab, seda ma ei tea. Aga positsioonid on võetud ja keeleliselt olen esimese lausega alla jäänud.
"Tähendab, et minu esimene küsimus oli, et mis asi see oma koht on?"
Mihkel peab seda filosoofiliseks küsimuseks, millest ma võin järeldada, et ma olen mingi filosoof abstraktsete ja elukaugete küsimustega ja tõtt-öelda on see minu jaoks sama, mis olla pehmo ruudus.
Aga olgu, on mis on! Ise ma talle ju kirjutasin!
Ja ta räägib. Ta räägib, et selleks, et oma koht leida, sõltub lõpuks kõik 10 miljonist väiksest detailist.
Teen sellest omakorda järelduse, et see on nüüd teema, mida pole mõtet pikalt lahata.
Aga räägime veel ja tuleb välja, et Mihkel ei ründagi. On avameelne, räägib kord ühe nurga alt, siis teise nurga alt. Ütleb, et poliitikas on igasugu toredaid inimesi ja tunnistab, et ta ise pole kompetentne seaduslooja ning et töö oli 98% seadustehniline, tema aga rohkem nagu mees, kes on õhinapõhine.
"Mis saab siis kui sa oma kohta ei leia?"
"Siis on kurb lugu ja tuleb edasi otsida." Ja enopoeg annab mõista, et asju saab teha ka väga kaua, ja lohutab mind mõttega, et tema on mänginud singer-vingeris 30 aastat vanu lugusid.
Ja siis on aeg viimaseks küsimuseks. See on see isiklik küsimus ja puudutab seda kohta meie elus, mida me päriselt usume. Nüüd on tal võimalus mulle anda viimane pauk.
"Aga viimane küsimus - kas on üldse olemas selline asi nagu See Õige?"
Kolmeraudne teisel pool toru vaikib. Paistab, et sealt ei tule suitsugi. Mihkel vist ootab mu täpsustust. Oleme läinud poliitika teemadelt armastuse teemadele.
"Noh, nii nagu mõned usuvad, on olemas See Keegi, See Õige, keda armastada ja siis abielluda?"
Mihkli püss ei paugu. Pigem räägib minuga aus eesti mees, kes eest ei vingerda. Ta ei panegi mulle lõpulaksu, vaid ütleb lihtsalt: "Selles suhtes olen kehv ekspert, mul on kolmas abielu." Ta tunnistab, et moraalilugejat temast ei ole ja ta peab õigeks, et inimesed teeksid seda, mida seadus ütleb.
Lõpetame vestluse. Korra kogemata sinatan veel, aga noomimist ei järgne ja sellega lõpetamegi. Olen talle tänulik ja rõõmus, et ei olegi pidanud talle ennast tõestama.
Nüüd võib jälle natuke rahulikumalt võtta.
Muhvile vist meeldis jäätis?
No comments:
Post a Comment